Kuskil 3-4 aastat tagasi eneli ja numme sünnal oli mul üks emotsionaalne lowpoint,kindlasti oli oma roll alkoholil,aga kõik tunded keesid üle pea kokku.Igatahes,ma olin nuttes magama jäänud,kuskil tunnikese saingi vist üldse magada,magasin köögidiivanil ja tekiks oli üks suur vaip,mille Jane mulle tõi.Tõusin üles,mõned juba koristasid,sebisid ringi.Tantsupõrand oli aga tühi,oli pime,ainult mõned küünlad põlesid ning läpakast tulev valgus andis tervele saalile sinaka kuma.Istusin siis seal diivanil nagu üks õnnetusehunnik,kui äkki seisis mu ees Mihkel.Ta võttis mu käest,tõmbas mu püsti ja ütles,et tule nüüd.Läksime tantsupõrandale ja lauluks,mille järgi tantsisime oli ,,I'm Yours''.Me tantsisime terve tantsu,kahekesi keset seda tantsupõrandat,ta üritas mul tuju parandada,keerutas mind,kallutas taha,astus meelega jala peale jne.Pärast seda ma tundsin endas lihtsalt sellist soojust,et mõistsin,et olin kurb täiesti minust olenematu asja üle ja,et ma ei peaks olema ohver,vaid just võtma ohjad enda kätte.
Igaks juhuks mainin ära,et see jutt ei peegelda mingil määral seda,et oo mulle nii meeldis mihkel või muud sellist,ta on küll väga ilus kutt,aga olen alati näinud temas väga väga ilusat sõpra ja ilusat nii vaimses kui füüsilises mõttes.See oli lihtsalt üks hetk,mida meenutades läheb mul seest soojaks,sest see oli nii ootamatu ja armas.
Mul on sõpradega elu jooksul ikka vedanud.Eriti mõnus on see,et kui pole kaua näinud ja kõik jälle koos on on sama tore ja lõbus,kui varem.Jäi hinge.
panen siia ühe pildi kah,sellest:
