Kui õudne.Täna tõesti tundus,et KÕIK on halvasti,mitte,et muidu poleks,aga täna oli selline eriliselt meeldiv päev.
Kuidas on võimalik,et inimesed niimoodi lihtsalt,näkku panevad?
See on nii haige ja nii hale.Ma ei saa aru sellistest inimestest,kes on muidu i l g e l t kõvad mehed,aga kui on vaja midagi näkku öelda,on suu kinni.Mõte siis üldse keksida?
Samas on kaa need nõmedad,kes lasevad teistel sulle öelda seda,mida nad ise ei taha või ei julge.Mis selle kõige mõte on??
Kas neil on siis nii hea?Eriti mõnus on valetada kaa,eksju?
Miks kõik nii läks?
NIIIII ja siin jõuame vihani tagasi.
Mulle on väga suurt valet või närvi ajavat asja vaja,et ma Tegelikult kaa vihastuksin ja siis,uskuge
ei taha te mu ümber olla.Nii on parem TEILE.
Ma olen oma elus inimesele kaardipaki näkku visanud,metsikult karjunud ja kisanud.Närve mul vist enam polegi,sest kõik on nad nahhaalselt ära söönud.
Ei ma pole närvihaige,aga teisalt kuratsedateab,ehk olengi,kuigi ise küll kahtlen selles,sest selliseid juhtumeid on olnud siiski vähe...
TAHAKSIN: karjuda,peksta,midagi lõhkuda,trampida,jonnida,nutta,möliseda,nutta,kellegi paari hea lausega ära omada ja talle koha kätte näidata,nutta ja kakelda.
Jahh,pole tavalised asjad mida tüdrukud teha tahaks,sorry:
ma ei muretse 24/7 sellepärast,et kas mu geelküünekesed ikka peal püsivad või,et kas mu küünelakk püsib ikka perfektselt peal,
mu elu pole läbud ja ma ei '' laavi oma reivitšikaasiid''
jahh...Selline ma juba kord olen,aga pole hullu ma pole ainuke,Marelle jagab kaa mu temperamenti ja vihahood on tal kaa samasugused.
RETSEPT, Marelle.
Hoiame kõvad !
